Kas teadsid, et me kõik kehastame tervet inimspektrit? Et enda terviklikkusesse ja autentsusesse naasmiseks on vaja aktsepteerida ja integreerida kõik osad endast? Meis kõigis on ilus ja kole, hea ja halb, soe ja külm, tark ja rumal, kiire ja aeglane, edukas ja edutu, sihikindel ja sihitu, egoistlik ja altruistlik, maine ja vaimne jne jne. See tähendab, et ka minus ja sinus on osa, mis võiks teatud asjaolude kokkulangemisel (lapsepõlv, elukogemus, situatsioon) olla valetaja, reetur, agressor, varas, mõrvar jne. Mis tunde see sinu kehas tekitab? Kas tekib hirm ja vastupanu, et minus seda küll ei ole?
Mis on vari ja kuidas seda märgata?
Vari tähendab inimkonnas ja meis endis olevaid omadusi, mille kohta arvame, et need pole armastust väärt – valu ja häbi tõttu, mida oleme kas ise kogenud või pealt näinud. Oleme need aspektid endast eraldanud ja asetanud need oma “varju”, mis loob alateadvuse tasandil madala enesehinnangu.
Iga kord, kui meid igapäevaelus midagi päästikustab, on mängus meie vari. Enamus varjust pärineb lapsepõlvest. Igaühe varju keskmeks on süü-, häbi- või alaväärsustunne. Mis tahes valu, trauma ja häbi kogemine või sellele tunnistajaks olemine loob varjuaspekte. Ning vari ei hõlma ainult negatiivset, vaid ka positiivsed aspektid, mis on meie jaoks nö valeks tehtud, saavad olla hüljatud (nn “kuldne vari”).
Varju integratsioon
Vari integreerub, kui näitame sellele valgust, armastame neid hüljatud osi endast ja võtame need endas vastu. Varjuaspekte aitab integreerida kaastunne ja mõistmine, et mingis minevikusituatsioonis (tõenäoliselt väikese lapsena) see oli ainus kättesaadav toimetulekumehhanism. Nüüd täiskasvanuna saame enda sisemisele lapsele ise pakkuda seda armastust, tähelepanu ja turvatunnet, mida meil sel hetkel vaja oleks olnud.
Minul näiteks on olnud raske integreerida osa, kes on ekspressiivne ning vajab ja naudib tähelepanu. Kunagi väiksena ei pandud mind, minu väljendusi ja vajadusi tähele, mis tekitas minus nähtamatu tunde – et mind aktsepteeritaks, pean olema märkamatu ja vajama võimalikult vähe, eriti emotsionaalsel tasandil. Ekspressiivsus läks sügavale varju ja hilisemas elus olen ühelt poolt õigustanud märkamatu olemist (et justkui vooruslik on mitte liialt silma paista ja oma arvamust avaldada) ja teisalt kohati liiga agressiivselt seisnud enda vajaduste ja seisukohtade eest. Selle varjuaspekti tõttu olen pea terve elu vähendanud enda sära – alles viimasel ajal tunnen, et luban endal süütundeta särada, mõtlemata sellele, kas ehk teistele on mugavam, kui ma silma ei paista ja end vabalt ei väljenda. Osa selle aspekti integratsiooniprotsessist on minu jaoks ka enda autentne väljendamine sotsiaalmeedias.
Mõned küsimused mõtisklemiseks
Milline on sinu seisund üksinda kodus, iseendaga vaikuses? Kas tunned ennast mugavalt või ebamugavalt? Kuidas sa endaga suhtled? Milliseid lugusid räägid endast endale?
Kuidas käitud siis, kui keegi ei näe? Kui saad jääda anonüümseks? Kui arvad, et keegi ei saa teada? Kuidas käitud oma partneri ja lähedastega suletud uste taga?
Mis on see miski, mida sa kindlasti ei taha, et teised inimesed sinu kohta arvaks? Nt et oled keskpärane, ebaatraktiivne, igav, nähtamatu, nõrk, kasutu, rumal, egoistlik, konfliktne? Kas oled leidnud end ütlemas, et “X” ma kohe kindlasti ei ole?
Milles mõistad teisi hukka või kadestad neid?
Millised omadused ja käitumismustrid häirivad sind teistes kõige enam?
Millistes olukordades tunned ennast kõige ebamugavamalt või et sa ei saa olla sina ise? Mis juhtuks, kui käituksid neis olukordades autentselt? Millise maski paned ette, et olla teiste poolt aktsepteeritud?
Mis on sind viimasel ajal emotsionaalselt triggerdanud? Kuidas see sind ennast tundma pani? Kas neid olukordi ühendab mingi ühine nimetaja?
Teema kohta saab rohkem lugeda näiteks siit: https://scottjeffrey.com/shadow-work/.
Anna kommentaarides teada, kas varjutöö on sulle tuttav ning mida oled enda kohta avastanud!
Armastusega
Nele
