Tuli tunne valgustada, miks ma olen palju rääkinud rollidest nagu ohver, agressor, päästja, teadvuse filtritest nagu ego ja sisemine laps või varjuaspektidest. See pole selleks, et saaksime ennast sildistada või mingeid osi endast hukka mõista, vaid vastupidi, jõuda lähemale enda olemusele ja terviklikkusele, et hakata märkama, mis on autentne mina ja mis on seda takistav kiht.
Sageli kujuneb meil lapsepõlve ja ka hilisema elu traumadest ja programmeeringutest ümber nii paks kiht või mask, et hakkame seda pidama enda isiksuseks.
Toon ühe näite – kunagi lapsena koolis olid uudishimulik ja küsisid tunnis küsimuse, aga terve klass hakkas naerma. Kui tajusid seda traumaatilisena ja õpetaja sulle sel hetkel toeks ei olnud ehk ei aidanud sul enda häbi emotsiooni läbi kogeda, salvestus see su kehasse ja alguse said piiravad uskumused “Mul pole turvaline väljendada oma tõde” ja “Mul pole turvaline olla uudishimulik”. Ülejäänud elus sa enam uute asjade vastu huvi ei näidanud, ei küsinud enam kunagi grupis küsimusi ega avaldanud arvamust. Võtsid endale külge iseloomuomadused “vaikne”, “kinnine” ja “häbelik”.
Kui nüüd hakkame juurpõhjuse teraapiaga neisse uskumustesse sisse vaatama ja läheme tagasi sinna olukorda, tunneme emotsioonid läbi ja lahendame uskumused, saab see osa sinust vabaneda ja võid hakata käituma hoopis teistmoodi. Avastad, et see osa sinu identiteedist oli kujunenud trauma pinnalt ning polnudki autentne sina.
Seepärast paneb mind muhelema, kui keegi ütleb “Ma olengi selline”, on kinni enda “isiksuses” (mis on peamiselt ego) või väljendab arvamust, et tal pole enda kohta midagi õppida. Enda sügav tundmaõppimine on eluaegne protsess – langetame järjest kihte, mille oleme välise mõjul endale külge kleepinud, ja avastame, mis seal all peidus on. Need kihid ei ilmne ühekorraga ja mõte polegi ajada seda taga kui mingit järgmist saavutust, vaid õppida nautima eneseavastuse teekonna aeglast lahtikoorimist, nii tõuse kui languseid ja kogu teadmatust, mis sellega kaasneb. Siis alles läheb elu imeliseks.
Sa võid öelda “Ma olengi selline”, kuid kas põnevam pole avastada, mis sinus veel peidus on?
